Svenska · Eesti keeles · Deutsch · English.

PRO GRADU
Markus LÅNG. Kuinka panna nuotit töihin: säveltaiteen muodontavien voimien toissijainen eli pragmaattisesti tunnusmerkkinen käyttö. Moniste. Helsingin yliopiston musiikkitieteen laitos. Helmikuu 1993. 130 sivua.

LISENSIAATINTYÖ
Markus LÅNG. Onko musiikin pragmatiikka mahdollista? Semiotiikan erityiskysymyksiä. Moniste. Helsingin yliopiston musiikkitieteen laitos. Huhtikuu 1996. 218 sivua. — Tarkistettu laitos. Elokuu 2007. 211 sivua. (PDF-versio 1,17 MB.)

Suomenkielinen tiivistelmä on julkaistu ainoastaan opinnäytteissä.

Väitöskirjasta on oma sivunsa.
Min doktorsavhandling presenteras på en annan sida.
Mu väitekirja kohta on teine lehekülg.
Meine Dissertation wird auf einer anderen Seite präsentiert.
My doctoral thesis is presented on another page.

Sammandrag på svenska

Sekundärt eller pragmatiskt markerat bruk av de krafter som gestaltar tonkonst /
Semiotiska särfrågor

I denna studie som representerar musikalisk pragmatik, sammanförs de drag i kompositioner som man vid första ögonkastet skulle klassificera som fel, på ett tvärvetenskapligt sätt. Utgångspunkten är att tonsättarna i kompositionerna åtminstone någon gång placerar medvetet element som bryter kompositionens yttre följdriktighet (t.ex. ett oväntat harmoniskt förlopp, brott mot någon allmänt bekant formstruktur, förvrängning). Dessa drag tycks ändå ha en viss inre följdriktighet: de har en avgörande betydelse när man ser till kompositionens dramatiska och expressiva innebörd. I studien är det därför motiverat att dra den slutsatsen att man i samband med dessa drag inte kan på goda grunder tala om fel eller brott, eftersom de här dragen gagnar verkets struktur; brott är gärningar som länder till skada.
      Inverkan från musikologins hjälpvetenskaper har spelat en viktig roll. Begreppet sekundär stöder sig på Valma Yli-Vakkuris banbrytande språkvetenskapliga doktorsavhandling; när man i talspråk brukar tempus eller numerus på ett underligt och skenbart felaktigt sätt, är det inte frågan om en felsägning, utan talaren försöker med hjälp av en markerad (merkmalhaftig) form förmedla ett tilläggsbudskap (en affektiv betydelse) som hänför sig till situationen. När man börjar leta efter dessa affektiva betydelser i musikens diskurs, har man stor hjälp av amerikanen Leonard B. Meyers synpunkter; han analyserar detaljerat, på vilka olika sätt musiken kan svika åhörarnas förväntningar och på det sättet framkalla olika känsloreaktioner. Den finländske tonsättaren Kalevi Aho anser att svikna förväntningar hör till de viktigaste medel med vilka man kan bibehålla åhörarnas engagemang.
      Inom litteratur- och teatervetenskapen har man föreslagit angrepsmetoder, i vilka markörstrategier av något slag har betydelse: foregrounding av den tjeckiske Jan Mukařovský och distansering av den tyske Bertolt Brecht. Också det fiktiva berättandets kedja, som har föreslagits av Aarne Kinnunen m.fl., bearbetas för musikanalysens behov. Därtill presenteras lingvistisk pragmatik och därmed förknippade filosofiska problem. De anknyter något lösare till temat men hjälper oss att förstå bakgrunden till tanken om markörer — närmast dekonstruktion.
      Studiens analysdel är ett försök att med hjälp av den föreslagna metoden få ett grepp om den inre följdriktigheten i Dmitrij Sjostakovitjs As-durprelud, opus 87.

Eestikeelne kokkuvõte

Helikunsti vormivate jõudude teisejärguline ehk pragmaatiliselt tunnusmärgiline kasutus /
Semiootilisi spetsiaalküsimusi

Selles muusikalist pragmaatikat esindavas lühiuurimuses vaadeldakse mitme teadusharu vaatevinklist helitööde neid jooni, mida võiks ootamatult vigadeks pidada. Oletuseks on, et heliloojad vähemalt mõnikord panevad heliteostesse teadlikult elemente, mis eksivad teose välise järjekindluse vastu (nt. ootamatu akordikäik, üldtuntud vormistruktuuri rikkumine, moonutamine). Nendel joontel tundub aga olevat teatud sisemine järjekindlus: nendel on otsustav tähtsus, kui kujutatakse helitöö dramaatilist ja ekspressiivset tähendust. Uurimuses jõutaksegi otsusele, et seoses nende joontega ei või põhjendatult rääkida eksitustest või patustustest, sest need jooned toovad teosele kasu, aga patustused on teod, millest tekib kahju.
      Musikoloogia abiteadustest saadud mõjustustel on olnud tähtis roll. Teisejärgulisuse (sekundaarsuse) mõte on pärit Valma Yli-Vakkuri teedrajavast keeleteaduslikust väitekirjast: kui kõnekeeles kasutatakse näiteks aega või arve imelikul ja näilikult ekslikul viisil, küsimus pole keelevääratusest (lapsus linguæst), vaid rääkija katsub tunnusmärgilise (merkmalhaftig) vormi abil üle kanda mingit situatsioonis olulist lisateadet (affektiivset tähendust). Kui neid affektiivseid tähendusi hakatakse nö. muusika diskursist otsima, siis on ameerika Leonard B. Meyeri lähenemisviisid märgatavaks abiks; ta eritleb üksikasjalikult, missuguste eri viisidega suudab muusika kuulaja ootusi petta ja sellega tekitada temas tundereaktsioone. Soome helilooja Kalevi Aho arvates kuulub ootuste petmine keskselt nende vahendite hulka, millega hoitakse kuulaja huvi erksana.
      Kirjandus- ja teatriteaduse erialalt on tutvustatud lähenemisviise, milles on tähtsad mingisugused tunnusmärgilised strateegiad: tšehhi Jan Mukařovský foregrounding ja saksa Bertolt Brechti võõrutamine (võõrandamine). Ka Aarne Kinnuse jt. poolt esitatud fiktiivse jutustamise ketti töödeldakse vastavalt muusikaanalüüsi vajadustele. Peale selle tutvustatakse keeleteaduslikku pragmaatikat ja sellega seotud filosoofilisi küsimusi. Need liituvad teemaga lõdvemalt aga aitavad mõista tunnusmärgilisus-mõtte — peamiselt dekonstruktsiooni — tausta.
      Lühiuurimuse analüüsiosas püritakse esitatud lähenemisviisi abil jõuda Dmitri Šostakovitši As-duur-prelüüdi op. 87 sisemise järjekindluse jälile.

Eine deutsche Zusammenfassung

Der sekundäre oder pragmatisch merkmalhaftige Gebrauch der gestaltenden Kräfte der Tonkunst /
Semiotische Sonderfragen

In dieser Studie, die zum Bereich der musikalischen Pragmatik gehört, werden aus dem Gesichtswinkel mehrerer Wissenschaftszweige die Züge der Kompositionen betrachtet, die man unvermutet als Fehler ansehen könnte. Es wird angenommen, daß die Tonsetzer in die Kompositionen zumindest bisweilen wissentlich Material aufnehmen, das die äußere Folgerichtigkeit des Werkes durchbricht (z.B. ein unerwarteter harmonischer Gang, das Durchbrechen eines allgemein bekannten Formaufbaus, Krümmungen). Diese Züge scheinen jedoch eine innere Folgerichtigkeit zu haben: sie sind von entscheidendem Belang, wenn man die expressive und dramatische Bedeutung einer Komposition gestaltet. In der Studie wird der Schluß gezogen, daß man bei dieser Gelegenheit nicht von Fehlern oder Zuwiderhandlungen sprechen kann, da diese Züge die Struktur der Komposition nutzen, aber Zuwiderhandlungen sind Taten, die schlimme Folgen haben.
      Aus den Hilfswissenschaften der Musikologie wurden Impulse übernommen, die eine wichtige Rolle spielen. Der Begriff der Sekundarität stammt aus Valma Yli-Vakkuris grundlegender sprachwissenschaftlicher Dissertation: wenn man in der Umgangssprache Zeitformen oder Numeri in einer fremden und anscheinend fehlerhaften Weise anwendet, so liegt kein Ausrutscher (lapsus linguæ) vor, sondern der Reder versucht, mit einer merkmalhaftigen Form irgendeine situative zusätzliche Botschaft (affektive Bedeutung) zu vermitteln. Wenn man beginnt, nach dieser affektiven Bedeutung im musikalischen Diskurs zu suchen, so leisten die Anschauungen des Amerikaners Leonard B. Meyers Hilfe; er analysiert ausführlich, in welchen Weisen die Musik es vermag, die Erwartungen des Zuhörers zu betrügen und damit Gefühlsreaktionen in ihm hervorzurufen. Der finnische Tonsetzer Kalevi Aho ist der Aussicht, daß das Betrügen der Erwartungen des Zuhörers zu dem wichtigsten Mitteln gehört, mit denen man das Interesse des Zuhörers am Leben erhält.
      Aus dem Bereich der Literatur- und Theaterwissenschaft werden einige Annäherungsweisen geschildert, bei denen gewisse Merkmalhaftigkeitsstrategien eine Bedeutung haben: das foregrounding des Tschechen Jan Mukařovský und Bertolt Brechts Verfremdung. Auch die von Aarne Kinnunen et al. dargelegte Kette des fiktiven Erzählens wird den Erfordernissen der musikalischen Analyse angepaßt. Außerdem werden die linguistische Pragmatik und damit verbundene philosophische Fragen behandelt. Sie haben zwar nur eine lockere Verbindung zum Thema, aber sie helfen zum Verständnis des Hintergrunds — vor allem der Dekonstruktion — des Markiertheitsgedankens.
      Im Analyseteil dieser Studie wird versucht, die innere Folgerichtigkeit des As-dur-Präludiums op. 87 von Dmitri Schostakowitsch zu ermitteln.

An English Abstract

The Secondary or Pragmatically Marked Use of the Shaping Forces in Music /
Special Issues of Semiotics

In this study, which deals with the pragmatics of music, those features of musical compositions that might at first be taken as faults are approached from the viewpoint of several branches of science. It can be assumed that composers at least sometimes put consciously into compositions elements that violate the external consistency of the work (e.g. unexpected harmonic progression, violation of a commonly known formal structure, distortions). These elements seem, though, to have a certain internal consistency: they have a crucial significance, when one attempts to outline the dramatical and expressive meaning of a composition. In this study, therefore, the conclusion will be drawn that in this respect one cannot justifiably speak of fouls or violations because these features benefit the structure of the composition whereas violations are deeds that result in some form of loss.
      Influences absorbed from the auxiliary sciences of music theory have played an important role. The notion of secondarity is founded here on the trailblazing dissertation of the Finnish linguist Valma Yli-Vakkuri: when tenses or numbers are used in colloquial language in a strange and ostensibly erroneous way, it is not a matter of a mistake (lapsus linguæ), but an attempt by the speaker to transmit an additional message (affective meaning) that applies to the particular situation, by means of a marked form. The conceptions of the American Leonard B. Meyer lend considerable assistance when one begins to trace these affective meanings in the discourse of music; Meyer analyzes in detail in which ways music can deceive the listener's expectations and thus give rise to emotional reactions in him. According to the Finnish composer Kalevi Aho, to deceive the listener's expectations is one of the central means through which the listener's interest is kept alive.
      Methods have been introduced from the domain of literary criticism and research of theatre in which some kinds of markedness strategies are of significance: the foregrounding used by the Czech Jan Mukařovský and the alienation used by the German Bertolt Brecht. Also, the chain of fictive narration, introduced by the Finn Aarne Kinnunen et al., is developed to meet the needs of music theory. Furthermore, linguistical pragmatics and associated philosophical questions are discussed. They tie in more loosely with the theme of this study, but they further to aid understanding of the background — mainly the deconstruction — of the notion of markedness.
      In the analytical part of the study, an attempt is made to comprehend the internal consistency of the A-flat major Prelude Op. 87 by Dmitri Shostakovich with the aid of the presented means of approach.

© 1993, 1996 Markus Lång